Verivorstid, tanguvorstid

Meile nii omaste, kõigi lemmikute, jõuludel asendamatute tanguvorstide ehk Hiiu keeli “makkide” ja verivorstide ehk võõramaiselt “very  worst” valmistamine on ju niii lihtne … nagu ema ütleb:  “Lihtne nagu värvitelevisioon!” ;) .  Kui maast madalast vorstitegemise juures olla ja veidi kaasagi aidata siis ongi lihtne, kuid on tarkuseteri mida emalt, vanaemalt, vanavanaemalt tasub kõrvataha panna.  Aga milleks sellist mahukat tööd üldse ette võtta? Eks ikka selleks, et enda tehtud vorstid maitsevad ikka kõige paremini. Nii tead täpselt mida sinna sisse oled pannud. Pealegi on vorstitegu hea põhjus erineva põlve naispere kokkusaamiseks ja ühes köögis asjatamiseks. Vorstitegu loob võimaulse üheskoos  kõiksugu maailma asju arutada, uuemat suguvõsa kõmu kuulata ja vanu häid aegu heietada :) Mäletan häguselt kui meid oli köögis korraga kuus naist neljast põlvest: vanavanaema Agathe, vanaema Sabine, tädi Heli, ema Ruth ja meie õega. Memmeke istus laua otsas, lumivalged juuksed ja maailma soojeim naerataus näol. Vanaema askeldas koos ema ja tädiga toppimise juures ja meie  saime siduda ja torkida. (www.kaksõde.com)